Ühes metases külas, mis asus ühe suurema linna läheduses, elasid mehised kütid, päevad läbi nad kas jõid või jahtisid metsloomi.
Seal elas ka Sukram Rondal, pärast ühte väga putsis joomingut ärkas ta üles, mida meie nimetaksime tuumapohmelliks, seal kutsuti seda karvaseks anaaliks, igatahes ei olnud Sukrami hommik kuigi ilus. Esimese asjana veeretas ta end põrandale, sealt edasi rullus kööki ja lõi hambad kraanikausi torustikku ja jõi, ei ta kaanis uskumatu survega kurku suruvat veejuga...Seal kandis on see tavaline, iga vähegi mehine metsamees teeb nii :). Siis ta võttis loomulikult ette viie minutilise löö-nii-kõvasti-kui-saad-pead-vastu-lauda- pausi, ka see on täiesti loomulik talitus sellises ühiskonnas, kus aina juuakse. Lõpuks kõik rituaalid läbinud oli veel viimane alles - loomulikult igahommikune loomajaht.
Sukram võttis oma vintpüssi ja asus tarmukalt teele!
Silmad kinni..sest ta tunneb seda kanti kui oma üheksat näppu, nimelt ühe kaotas ta joomamängus, mille detalidesse oleks parem mitte laskuda...uudishimulikele võin ainult öelda, et seda mängu tuntakse ka lustaka roosa elevandi nime all.
Lõpude-lõpuks märkas meie joodik kauguses ühte imeliku värvi hirve, see võis ka olla Rondali jääknähtudest. Asus siis jahimees sihikule ja kõmm!!!!1!!ononeüks!
Hirv langes loomulikult ja võidukas pohmakas loivas tema juurde, hirv nägi imelik küll välja ja haises juba kui pikemat aega roiskunud laip, "Meh," mõtles Sukram ja hakkas seda raiska koju tarima.
Aga järsku hakkas hirv ta seljas siplema ja alkoholimõjudest loju jahimees ei suutnud seda imelooma kinni hoida. :/
Siis märkas ta kui vihane, näljane ja versite kihvadega hirvekesekese otsa ta oli sattunud ja hakkas kabuhirmus jooksma, aga peagi oli ta sissepiiratud sarnaste koletiste poolt, siiski ei ela selles külas tossikesed ja ka kõige karmima karvase anaaliga mees pidi suutma enda eest seista. Suks, naug sõbrad teda ikka kutsusid, rabeles ja lõpuks suutis põgeneda. Lidus küla poole, et kõiki üles kutsuda võitluseks aga ta oli hiljaks jäänud, ka seda asulat asustasid nüüdseks roiskunud, verejanulised loomad!
Meeleheites ja segaduses kappas Suksu läbi metsa järveni...
Kõik oli vaikne
ta istus maha ja hakkas järvest taas kord vett kaanima kui märkas midagi ... kirjeldamatut, vähemalt tema jaoks :D, heh, ta oli ise ka üks neist! Talle vaatas vastu hirv, kes oli samasugune nagu kõik teised.
Sama roiskunud, verejanuline ja kole.
das Ende
See ei ole ilmselt nii naljakas kui eelmine jutt, samas võib selles rohkem varjatud sõnumit leida, aga meh, ja kas keegi teab mida tarmukas tähendab, mul pole õrna aimugi, aga mul oli selline tunne, et see sobib sinna :)